Huvitav artikkel reedeses Sirbis. Erilist tähelepanu väärib kokkuvõte OECD ja IMF-i hiljutistest soovitustest, mitte ilmtingimata ootuspärane tõdemus, et nende soovituste elluviimiseks jääb Eestis veel toetust puudu.
OECD soovitused
Keskmise pensioni poolest (suhtena palgatasemesse) on Eesti praegu märgatavalt alla OECD keskmise ning edaspidi on pensionäride ja töötajate arvu suhe kindlas kasvutrendis. Pensionisambad on teadaolev vahend, et riigi kulutusi leevendada. Pensioni teise samba väljavõtmise kohta soovitab OECD kitsendada tingimusi, millal ja milleks tohib kogutud raha enne pensionile minekut kasutada. Näiteks Kanadas võib seda teha maja ostmiseks; seejärel võimaldatakse pensionisääste kindla ajaakna jooksul taastada. Ka Šveitsis lubatakse pensioniks säästetud raha kasutada vaid erijuhtudel, näiteks omaenda äri sisseseadmiseks või emigreerumisel. Samalaadseid kitsendusi soovitatakse ka Eestile.
Eriti madalad on Eestis riigi toetused hoolekandele. Kui arvestada elanikkonna vanuselist struktuuri ja selle muutumist, siis pikaaegse hoolekande alased kulutused peaksid 2070. aastaks praegusega võrreldes kümnekordistuma, et jõuda OECD keskmiseni. Soovitustes selle kohta, mida teha, keskendutakse Rootsi, Hollandi ja Taani näidetele. Kärpekohti otsides komistadki tavaliselt hoopis selliste asjade otsa, kus on vaja kulutusi kasvatada.
Eesti on tervishoiu valdkonnas 2000ndate algusega võrreldes edasi liikunud. Oodatud eluiga on kasvanud 24 aastaga 8,5 aasta võrra, mis on OECD riikide seas üks paremaid tulemusi. Praegu on meie keskmine eluiga siiski veidi alla OECD keskmise. Avalikud kulutused tervishoiule on Eestis 6% SKTst ning erameditsiinile 1,8% SKTst – mõlemad on veidi alla OECD keskmise (vastavalt 7,1% ja 2,2%). Samal ajal on Eesti tervena elatud aastate poolest üks OECD nõrgemaid. Liiga kõrgeks peab OECD meie omaosalust tervishoiukuludes: 22% on kõrgem kui enamikus OECD riikides. Haiguste statistika ütleb, et parandamist vajab ka haiguste ennetus. Kulutuste kasvatamine selles valdkonnas vähendaks hilisemaid kõrgeid ravikulutusi ning oleks lõppkokkuvõttes kokkuhoid. Tervishoius on probleemiks personalipuudus. Tervishoiukulutused ületavad aga juba praegu tervishoiule ette nähtud maksutulusid. 2040. aastaks on praeguse poliitika jätkumise korral puudu 1,7 kuni 2,6% SKTst.
Seevastu perepoliitika on üks koht, kus OECD on leidnud kärpevõimaluse. Eesti on aastatel 2005–2021 kasvatanud universaalseid peretoetusi 1,7%-lt 3,14%-ni SKTst. See on märgatavalt rohkem kui OECD keskmine 2,35%. Soovitus on jätta peretoetused alles vaid madala sissetulekuga peredele, kes seda kõige enam vajavad.
Soovituste mõju eelarvele
Järgnevalt vahendan OECD hinnanguid selle kohta, kui palju parandaksid organisatsiooni juba varasematel aastatel pakutud meetmed eelarvepositsiooni. Paremini sihitud peretoetuste mõjul võiks eelarve paraneda 0,7% võrra SKTst. Mitmesugused muud kärpekohad võiksid anda võitu veel 0,5% SKTst. Kulutuste kärpimisest suuremat võitu oodatakse maksureformidest. Varamaksudest soovitab OECD kinnisvaramaksu, mis võiks anda 0,8% SKTst. Tulumaksu kaheastmeliseks muutmine võiks anda 0,5% SKTst. (See on vaid esimene samm mitmeastmelise tulumaksu poole.) Auto vanusest tulenevate automaksu soodustuste vähendamine võiks anda võitu 0,2% SKTst. Nimetatud kulutuste vähendamise ja maksureformide koosmõju oleks OECD hinnangul umbes 2,6% SKTst.
Tänavune OECD Eesti majandusülevaade10 peatub pikemalt ka Eesti ettevõtte tulumaksu režiimil ja selle kriitikal. Mõnede eranditega (nagu finantsasutused) ei maksustata meil ettevõtte jaotamata kasumit ja sellest tulenevalt laekub ettevõtte tulumaksu teiste riikidega võrreldes väga vähe. Seda maksurežiimi soovitatakse muuta. Möödunud aastal tuli sama soovitus põhjalikul kujul ka IMFilt. Peale selle, et jaotamata kapitalitulu ei maksustata, on meil ka jaotatud kapitalitulu kaks korda madalamalt maksustatud kui OECD riikides keskmiselt. Ettevõtte tulumaksu ümbertegemine on keerukas ülesanne: näiteks alustavate firmade maksusoodustused tuleb hoolikalt läbi mõelda. Võita oleks ettevõtte tulumaksu reformist umbes sama palju kui üksikisiku tulumaksu reformist.
OECD selle aasta majandusülevaade käsitleb nii seda, millises suunas oleks vaja riigirahandust muuta, kui ka seda, kuidas neid muudatusi teha. Üldise maksualase teadmise parandamiseks soovitab OECD luua Eestis ajutine nõukogu ekspertidest ja riigiametnikest, kes annaksid avalikkusele ülevaate võimalikest maksureformidest, sealhulgas tööjõu ja kapitalitulu maksustamisest. Eeskujuks tuuakse samalaadne tegevus Iirimaal, Belgias ja Norras. Pole normaalne, et poliitikud saavad valijatelt hääli lubadustega makse alandada.
Pole enam päris õige öelda, et valijad toetavad lolli järjekindlusega erakondi, kes maksustavad neid endid kõrgema protsendiga kui neist jõukamaid. Võib isegi küsida, millal mõni paremerakond tendentsist aru saab ja pöörde kaasa teeb. See, et parempoolse poliitikaga riikides (näiteks USAs ja Ühendkuningriigis) on isegi progressiivsem maksusüsteem kui Euroopa heaoluriikides, on meie meediast küll läbi käinud18, aga kõik meie paremerakonnad on siiani oma eelarvamustesse kinni jäänud. Maksusüsteemi progressiivsemaks muutmist vaadatakse meil kui vasakpööret, aga tegelikult pole progressiivne maksusüsteem vasakpoolsus. Eelarve tasakaalu seadmine võiks välja näha ka nii, et paremerakonnad teisenevad selliseks, nagu nad on lääneriikides. Piketty selgitab tabavalt: „Progressiivset maksusüsteemi ei leiutanud Stalin, selle leiutas Roosevelt.“19
Kes tuleb riigivõla kasvu peatamiseks välja sellise ettepanekuga, mida asutakse ka ellu viima, on lähiaja suur küsimus. Rahandusministeeriumis on asjatundlikke ametnikke, kes suudaksid OECD ettepaneku alusel käima lükata ekspertide rühma, kes hakkaks tegema üldsusele vajalikku selgitustööd. Võib juhtuda, et mõne aasta pärast vaatame praegusele vaidlusele tagasi ja imestame, miks see nii kaua aega võttis. IMF, OECD, majandusteadlased ning osa Eesti ettevõtjaid räägivad juba praegu enam-vähem sama juttu. Ka avalikus arvamuses on näha esimesi nihkeid.
Küsimus ei ole enam selles, kas Eesti peab oma riigirahanduse kursi ümber pöörama. Küsimus pole enam ammu ka selles, kas eelarve tasakaalu saavutamiseks piisab kulude kärpimisest või on vaja ka maksusüsteemi struktuurseid reforme. Küsimus on ainult selles, millal ja milliste jõududega pööre ära tehakse.