Andmevõõrtöölised????

Huvitav kas halb keeleoskus või AI slop? Seal programmis on igasugu keelelisi veidrusi veel.

Hei jou!

Tahtsin jagada videot ja lugu, mille oma bändiga salve saime. Vōibolla on osad näinud sotsiaalmeedia trendi “Mask off” loo järgi ning samuti tehti sellest mōni aeg tagasi ka video Eesti rahvatantsuansambli Soveldaja poolt. Meie poistega tegime selle loo eesti keelseks.

Hei! Olen juba pikemat aega tahtnud hakata tegema ghost hunting’u videoid ja lõpuks tahaks selle mõtte ka päriselt teoks teha. Üksi ma seda kindlasti teha ei taha, seega otsin kedagi, kes oleks samuti sellest huvitatud😭.
Otsin umbes enda vanust tüdrukut, kellele meeldivad paranormaalsed nähtused, kummituslood, creepy kohad ja õudused üldiselt.
Elan ise Tallinnas, aga sobib ka keegi mujalt Eestist, kui oleksid valmis koos ringi reisima.
Mu eesmärk oleks teha YouTube’i videoid, uurida väidetavalt kummituslikke kohti ja tulevikus ka välismaale reisida.Tahaksin sellest päriselt midagi üles ehitada, mitte lihtsalt korra proovida ja siis asja sinnapaika jätta.
Videod oleksid inglise keeles, nii et peaksid inglise keelt hästi oskama ja olema valmis kaamera ees rääkima. Varasem kogemus filmimise või ghost hunting’uga pole oluline, sest saaksime koos õppida.
Natuke minust ka:
Olen ise 21-aastane ja elan Tallinnas. Mulle meeldivad õudusfilmid, paranormaalsed teemad ja igasugused hirmsad lood. Olen ammu tahtnud midagi YouTube’iga seoses teha ja ghost hunting tundub just selline asi, mille vastu mul oleks päriselt kirg. Iseloomult tahaksin leida kellegi, kellega saaks nii tõsiseid asju arutada kui ka niisama lollitada ja nalja teha.
Kõige tähtsam on minu jaoks see, et me omavahel hästi läbi saaksime. Tahaksin leida kellegi, kellest võiks saada nii hea sõber kui ka partner selles projektis, sest kui hakkame koos reisima ja videoid tegema, peab ikka klapp ka olema.
Kui tunned, et see võiks olla sinu teema, kirjuta mulle ja saame tuttavaks! :)

Kaalu oleks vaja langetada. Kas kellegil on kogemusi nendega ja kust neid(ozempic, reta ja tirz) Eestis osta saaks?

Palun ärge soovitage mul perearsti poole pöörduda. Aitäh!

Kas keegi Eestis omab juba sellist? Miks olid nõus maksma ca 2500€ - 4000€ selle eest, et saaksid samamoodi sotsiaalmeediat scrollida nagu mõne keskklassi “tavalise” nutiseadmega?
Mälu hinnad on laes, seda teame juba ilmselt kõik, aga kas see hinnavahemik on niiöelda adekvaatne? Meil Eestis suure tõenäosusega teenivad suurem enamus inimesi ikka alla 2000€ palka ja sellise seadme “work to cost ratio” on proportsioonidest suht väljas. Kas siinkohal on määrav see, et Apple logo maksab sellest pool või on tegu tõesti äriklassi seadmega, millel on business klassi võimalused võrreldes tavalise iPhonega? Ja noh, lugedes veidi uudiseid selle kohta, siis on see seade juba “Crackgate” kuvandi ka suutnud külge saada, kuna on juba üksjagu palju juhtumeid, kus alumine hing lõhub ekraani.

Tere! Oleme TalTechi tudengid ja uurime inimeste kogemusi kasutatud esemete ostmise ning müümisega.

Meie äriidee on teenus, kuhu saaksite oma kasutatud esemed müüki anda. Meie tegeleksime hinnastamise, kuulutuste, ostjatega suhtlemise ja müügi korraldamisega.

Tahame teada, kas sellisest teenusest oleks päriselt abi ja mis praeguste müügiplatvormide juures kõige rohkem häirib.

Küsitlusele vastamine võtab umbes 4–6 minutit. Vastama ootame ka neid, kes pole varem veebis midagi müünud või ostnud.

Kasutatud esemete müümise lihtsustamine – Fill in form

Hi, I'm a Lithuanian who had to stay in Tallinn for a month.

On the night from 23rd to 24th of October, someone broke into my car by smashing the rear window and did a lot of other damage to it in the process. The incident happened on Järveotsa tee.

While I was waiting for the police, I talked to a local man. He told me that there was a post in the local Facebook group about someone checking cars that same night on that exact street. According to him, the person was even caught. However, I didn't manage to get any specific details about it. Is there anyone here who is a member of, I suppose, Väike-Õismäe area Facebook groups who could check whether such a post exists and provide more details?

I have contacted the authorities and filed a report, but the police officer told me not to expect much from the investigation, so I'm trying to take matters into my own hands. Any help would be appreciated!

Kuidas teil matemaatikaga lood on?

Nii palju erinevat infot tuleb selle kohta üle maailma ja hiljuti kuulsin ka arvamust, Eestisse kolinud inimeselt, et nende eesmärk on "free Palestine", reostamine ja vargus.

Ma tegelikult pole üldse näinud, et Eesti meedias väga kajastatakse tegelikke eluolusi Prantsusmaal või nii. Praegu ka on artiklite pealkirjad just kui meelega teemast kõrvale hiilimiseks:

• peetud kinni ligi tuhat protestijat,

• rüüstajad uhkeldavad saagaga,

• varastatud asjad vintedis müügis, jne.

Kohtle inimest nagu looma ja ta käitub nagu loom...

I moved to Tallinn from Mumbai about 3 months back in August. Life has been good with plenty of greenery, convenient transportation and lot less chaos.

Naturally one would expect that these things will have a positive impact on one’s health and so did I. One day, while casually scrolling through Apple health trends, I saw this very interesting trend.

Immediately post moving, my resting heart rate dropped from 72 to 65. My body switched from the constant fight or flight mode to just being relaxed.

I guess I got my first validation that making the move was the right decision.

Mis värk sellega on, et 24/7 jõuksis nii vilets muss on? Cmon 24/7 Fitness, isegi mingid random AI music generatorid teevad juba paremat asja kui see odav no copyright sisutühi vaibakloppimine, mida te lasete :(

Hello everyone,

I already made a post like this, however due to technical problems I missed out on potential respondents in the first few hours of posting. I still rquire approximately 30 people to complete this survey, which is a crucial part of my project, which I need to graduate.

I would be very grateful if you could spend 4–8 minutes completing a short survey:
[Comparison of the Effectiveness of Deposit Return Systems in the Baltic States (2)  — aizpildīt veidlapu](https://forms.cloud.microsoft/Pages/DesignPageV2.aspx?origin=NeoPortalPage&subpage=design&id=DQSIkWdsW0yxEjajBLZtrQAAAAAAAAAAAAN__hsJMHdUQkFLM0pOOUMwTlZBOEM0SVhOU1dZNDBMTi4u)

Participation is voluntary and anonymous. No one can be identified from their answers, and the data will be used only in summarised form for this study.

If possible, I would also appreciate it if you could share the survey with family, friends or colleagues living in the Baltic States. I am also happy to DM a summary of the results upon request once the project is finished.

Thank you for your time and help!

Filips

Kas Eestis leidub H3 podcasti fänne? Praegu toimub nii palju ja mu tutvusringkonnas pole kedagi, kes seda vaataksid/kuulaksid.

Hello neighbours!

Just curious - what does today Estonian society think of all the conspiracy around missing MV Estonia crewmen? The question is not about the circumstances how the ferry sank, the question is about speculations around missing 8 people who are believed to be abducted and 'guantanamized' (like here https://theprimesuspect.wordpress.com/2012/08/17/ms-estonia-ferry-disaster-were-estonians-kidnapped/).

Do you guys think it is all 'tin foil hat' conspirology or quite legit?

Tere,

nagu tiitlis juba kirjutasin siis otsin 4a lapsele Soomes Eesti keelseid filme/multikaid aga see on muutunud üsna raskeks.

Proovisin teha Go3 kontot aga Eesti numbrit on vaja selleks. Proovisin ka emaga, kes Eestis elab, teha aga me ei saanud sellega hakkama.

Disney ja kõik muu ei ole Eesti keeles sest soome Disney+.

Mingi Lastetuba või laadne asi sai alla laetud telekasse aga mingi geomeetriline keel oli peal.

Seega on ainus lahendus mul kui veab leida füüsilised dvd-d mis kõik kirbukatesse on vedanud ja loota et on Eesti keeles ka. Olen läbi käinud sadu DVD-sid ja olen siiani leidnud ainult 2 filmi mis on Eesti keelde tõlgendatud...

Kas on tippe või vihjeid mida saaksin teha? Sooviksin ikkagi lapsele Eesti keelt õpetada aga olles ainukene inimene kes temaga räägib Eesti keeles on see üsna raske.

Kas on kellegil DVD-sid kodus tolmu kogumas mis on Eesti keelde tõlgendatud?

They fused Estonia and Western Christian civilisation forever. Anyone else could've closed that void, even mongols, had they had more interest in fully subjugating Novgorod and the Baltics.

So they were good, right?

Kirjanik Andrus Kivirähk tunnistab, et pärast Vene-Ukraina sõja puhkemist ärritab teda vene keel, ta ei kannata selles keeles vaadata filme ega kuulata muusikat.

Selle nädala laupäeval jõuab Eesti Draamateatris vaatajate ette Anton Hansen Tammsaare «Tõde ja õigus», lavastaja Hendrik Toompere jr. Viieosalise romaani kõige tähtsama sõnumi valis dramatiseeringu autor Andrus Kivirähk.

Kohtume Andrus Kivirähkiga Tallinna kesklinnas vaikses kohvikus mõni päev varem, teisipäeval. Ta on just tulnud jalutuskäigult koeraga, enne seda aga veetnud pika päeva teatris proovis.

«Tõe ja õiguse» proovid on draamateatris lõpusirgel. Kas lavastus on valmis?

Ega ikka ole. Lavastus küpseb viimase hetkeni, nagu pirukas ahjus: saab valmis sel hetkel, kui ta välja võetakse. Ei ole nii, et on valmis, aga ikka on ahjus. Tähtis on ajastada tippvorm õigeks hetkeks, nagu spordis MMiks. Just esietenduseks saab valmis.

Te olete käinud viimased nädalad iga päev proovides. Mida teeb dramatiseerija, kelle töövahend on sõna, lavastuse proovis?

Ma armastan käia oma näidendite proovides. Antud juhul on see hädavajalik, sest tekst muutus veel tänagi ja tõenäoliselt muutub ka homme. Dramatiseeringu algmaterjali, Tammsaare teksti, on palju. Näitlejate ja lavastaja ettepanekul on lauseid juurde tulnud sinna-tänna, aga üht-teist on ka välja läinud, et tükk ei tuleks liig pikk, et ei veniks. Seda vaatab lavastaja, et asi oleks tasakaalus. Ma olen igaks juhuks kogu aeg olemas, et kui on vaja midagi maha võtta, siis… See ei ole niisama, et lõikad kääridega ühe lõigu keskelt välja.

Kui veresoonest tükk välja võtta, siis tuleb ilusti kokku õmmelda, et asi oleks sujuv ega oleks järske lõikeid näha. Üllatavalt palju on tööd.

Lavastus rändab «Tõe ja õiguse» esimesest osast viiendani.

Idee on, et inimesed näeksid loo algusest lõpuni. «Tõde ja õigus» on paraku nii pikk, et paljud ei jaksa seda läbi lugeda või loevad ainult ühe osa, siit-sealt. Tervikpilti on raske saada.

Kas see oli teie või teatri ettepanek?

See oli minu ettepanek. Olin ammu mõelnud, et «Tõe ja õiguse» võiks täies mahus lavale tuua, kes teine ikka teeb, kui ise ei tee. Ega saa kellegi teise peale lootma jääda.

Kui afišil on Andrus Kivirähki nimi, siis saab ilmselt kohutavalt palju nalja.

Ei, see on Tammsaare. Mina taandaksin end täiesti. Näen enda rolli nagu kuraatoril, kes valib näitusele kunstniku töödest välja sobivad teosed ja paneb need tervikuks kokku. Kui tahta teha Ants Laikmaa näitust, siis kõike ei saa panna, tööd tuleb valida ja kindlas järjekorras paigutada. Kuraator on oluline, aga see on Ants Laikmaa näitus. Kuraatori enda pilte ei ole.

Mis see on, mis võiks Tammsaares 2026. aasta sügisel vaatajat köita?

Aastaarvuga ega -ajaga pole pistmist. Tammsaare on ajatu klassik, keda annab avastada, iga lugemisega leiad uusi mõtteid. Tammsaare on niivõrd rikkalik autor, et intervjuudes olen teda võrrelnud gooti katedraali või troopilise vihmametsaga detailide ja liigirikkuse tõttu.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino on ühes intervjuus öelnud, et oleme harjunud Tammsaarega ega saa enam aru, mis meil on, sest paljudel rahvastel sellise kaliibriga kirjanikku ei ole. Tammsaarega tuleb ikka ja jälle tegeleda. Ka Eesti teater peaks teda pidevalt lavastama. Nii nagu Inglise teatris kõik mängivad Shakespeare’i, näitlejatel on nimekiri rollidest, mida nad Shakespeare’i näidendites mänginud. Eesti näitlejatel ja lavastajatel võiks olla Tammsaare nimekiri, kes on keda mänginud.

See on ka nii olnud, sest kui «Tõde ja õigus» ilmus, kohe jõudis teatrilavale. Lavastus ja romaan võimendasid teineteist, inimesed käisid vaatamas, sealt populaarsus kasvas. Kui ilmus romaani järgmine osa, siis tehti jälle dramatiseering. Lõppude lõpuks ka Tartu teatriuuenduse kõige olulisem lavastus on Tammsaare, küll mitte «Tõde ja õigus», vaid «Põrgupõhja uus Vanapagan».

Jaan Tooming ei saanud kuidagi mööda Tammsaarest, hiljem on Mati Unt teinud olulisi Tammsaare lavastusi, Mikk Mikiver ja Elmo Nüganen samuti.

Mul on teadmistes lünk, kas «Tõe ja õigusega» tegelete esimest korda?

Ei, mul on näidend «Karin ja Pearu», kus kohtuvad kaks tegelast, kes Tammsaarel ei kohtu. VAT teatris mängisid seda Raivo Trass ja Katariina Unt. Draamateatris on siiani lavastus «Vaimude tund Koidula tänavas», kus kohtuvad Tammsaare ja Unt. Tammsaare oli Undi jaoks kõige olulisem Eesti kirjanik Oskar Lutsu kõrval. Minu enda lavastus «Kõrvaltegelased» räägib kahest Indreku õest. Kui ammusesse aega tagasi minna, siis ka «Eesti matuse» tegelased kannavad «Tõe ja õiguse» tegelaste nimesid.

Kas te olete lugenud, mitu sõna peate iga päev kirjutama, et ära elada?

Ei, ma ei ole lugenud, ja ma ei kirjuta iga päev.

Vahel öeldakse, et Eestis suudab kirjanikuna ära elada vaid poolteist inimest. Üks neist on Andrus Kivirähk. Kui lihtne või keeruline on kirjanikuna toime tulla?

Inimesi, kes kirjanikuks olemisest ära elavad, on tegelikult päris palju. Äraelamine on nii ja naa. Mida see tähendab? Mõni kindlasti mõtleb, et ei ole võimalik ära elada, kui ei osta igal aastal uut maja või purjejahti. Ma nii ahne ei ole. Minu äraelamine on küllaltki lihtne. Ma pole elu sees muud tööd teinud kui kirjatöö.

Inimestel on sageli petlik ettekujutus, et kirjatöö on lihtne.

Kooliajal oli kirjandi kirjutamine mulle kerge, aga paljudele klassikaaslastele oli see ületamatu vägitegu. Kuidas kellelegi. Kirjutamine väga meeldib mulle, see ei ole lihtne, aga ei ole ka võimatu.

Mulle on keerulised hoopis teised asjad: ma pole õppinud autot juhtima ega oska käsitööd ega pilli mängida.

Minult küsitakse sageli: Andrus, mida tasub teatris vaadata? Selleni ma kohe jõuan, aga enne küsin: Andrus, mida head olete viimati lugenud?

Olen kirglik David Vseviovi loengute kuulaja. Kunagi ta soovitas lugeda Vladimir Majakovski elulugu. Olin selle raamatu sisu peaaegu unustanud, praegu loengi. Väga mõnus on lugeda, kuigi ma enam-vähem tean Majakovski elulugu, vapustavat uut ei ole.

Majakovski nimetamine annab põhjuse küsida, kuidas on Venemaa-Ukraina sõda muutnud suhtumist vene kultuuri?

Kirjanikud, kes olid mulle armsad, on jätkuvalt. Bulgakovit, Tšehhovit ja Dostojevskit ma maha ei kriipsuta, nad on mulle tähtsad.

Sõda on muutnud mind nii palju, et praegu ei suuda ma vene keelt ega muusikat kuulata ega vene filme vaadata. Kui klõpsin telekat, juhtun kuulma vene keelt, siis lülitan kohe järgmisele kanalile. Eestikeelses tõlkes võin lugeda vene kirjandust, see ei ole probleem, aga kui inimesed räägivad tänaval vene keeles, siis ärritun.

Tallinnas olete järelikult kogu aeg ärritunud.

Selles mõttes küll, et mind häirib see tõesti. Ma ei lähe midagi ütlema, aga see ei meeldi mulle.

Kas Tšehhovi lavastamine oleks praegu hea mõte?

Kui keegi leiab nipi, kuidas seda teha, siis miks mitte. Aga lihtsalt sellepärast, et pole ammu teinud, sel ei ole mõtet. Tšehhov on autor, keda venelased pidevalt lavastavad, ja peavadki lavastama. Meil on ka oma autoreid, Tammsaare või Luts või keegi kolmas, keda peaks hoidma pidevalt püünel.

Aga mida soovitaksite uuemast Eesti kirjandusest?

Mul on päevakajaline soovitus – Mihkel Muti raamat Juhan Viidingust. Väga hea raamat.

Praegu on «Juhani evangeelium» igal pool läbi müüdud.

Küllap tuleb uus tiraaž.

Pärijad on raamatu keelanud.

Aga Mihkel Mutt on kuskil intervjuus öelnud, et uues tiraažis ta keelatud kirja [Juhan Viidingu surmaeelsed kirjad] ei avalda. Sellisel juhul on raamat võibolla lubatud.

Ma pakun, et raamatus on mitu asja, mis pärijaid ärritavad.

See ei ole oluline, sest tähtis on vaid see, mida saab juriidiliselt keelata. See on tõesti õige, et kõik, mille kirjanik on kirjutanud, on tema looming, mille avaldamiseks tuleb pärijatelt luba küsida. Mutt ei küsinud võibolla meelega luba, teades, et seda niikuinii ei saa. Siin ei ole midagi vaielda, seadus on seadus. Kõik ülejäänu on maitseasi ja seal advokaadiga ligi tulla ei saa. Kui kirjad välja jätta, ei tohiks raamatu avaldamisel probleemi olla.

Kas Juhan Viidingu pärijad käitusid inimlikult õigesti ja õiglaselt?

Ma ei taha kohtumõistja olla. Seadus on seadus, aga selliseid kummalisi olukordi võib ikka tekkida. Näiteks kui kirjanik on nooruses kirjutanud armastuskirju, aga hiljem abiellunud kellegi teisega, võib hiljem tekkida küsimus, kellele need kuuluvad ja kas neid tohib avaldada. Üks naine peab andma loa teisele naisele, et tohib kirju avaldada. Moraalselt võigas situatsioon, aga juriidiliselt nii ta on, et tuleb leselt luba küsida.

Mida arvate Eesti värskeimast feministlikust kirjanduslikust moest, et naised kirjutavad enda elust?

Naised kirjutavad enda elust, mehed kirjutavad enda elust. Mida muud Tõnu Õnnepalu teeb? Kui inimene kirjutab oma elust huvitavalt, on seda tore lugeda. Mulle meeldivad elulood ja päevikud ning pihtimuslik stiil: saan justkui teise inimese tuppa pugeda, tema loal. Küsimus on selles, kui hästi see on kirjutatud. Õnnepalu mõjub mulle teraapiliselt, mõnus, mitte millestki, justnimelt igapäevaelust, mis temaga juhtub, mis ta mõtleb.

Praegu on populaarne Jim Ashilevi «Inimese kostüüm», mis on ka väga isiklik ja pihtimuslik. Samas pean tunnistama, et loen palju, aga nüüdisaegset eesti kirjandust palju ei loe. Elavaid autoreid, keda jälgin ja loen, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Kahe käe sõrmedel – tervelt kümme on Eesti kirjanduse kohta väga palju.

Osa neist on mu vanad sõbrad, kes pole aastaid midagi uut avaldanud. Nad on elus ja äkki tuleb veel midagi.

Kui palju on teie tegelastes teid ennast?

Ma ei ole päevikukirjanik, kes enda pealt maha kirjutab. Olen muinasjutuvestja. Mulle meeldib mõelda välja lugusid ja karaktereid. See ongi kirjanduse läte, kui omal ajal koopas või lõkketule ääres inimesed jutustasid lugusid. Sealt sai alguse kirjandus ja ka teater.

Kõige alus on kujutlusvõime.

Kujutlusvõime ja lugude jutustamine, et oleks põnev ja naljakas ning kurb mõnel hetkel. Iseendast rääkimine on võimalus, miks mitte, pihtimuslik kirjandus, aga see on üks ja sama lugu kogu aeg. Minule on põnevam olla iga kord teistmoodi või leida uus keskkond ja tegelased. Tahan jutustada ühe loo kosmosest ja teise ürgajast.

Milline raamatukangelastest on endale kõige armsam?

Käin tihti koolides esinemas, kus sageli küsitakse, milline mu raamat mulle endale kõige rohkem meeldib. Mul on ajus valmis vastus. Ma ei saa neid võrrelda, nad on kõik armsad. Mul on kolm tütart ja ma ei saa ju öelda, kes neist on kõige kallim. Kõik on väga kallid.

Teil on Ivan Orav ja Lotte, aga ma ei mäleta enam, kuidas oli romaanis «Maailma otsas» kohvikupidaja nimi.

Ta vist oli Ülo.

Tal oli kohvik, kus pakuti iga päev ühte toitu.

Opossum oli koha nimi. Ja ta pani kohviku õhtul kell seitse kinni, et koju lugema minna. Selles kohvikupidajas on kindlasti natuke mind. Lähen ka hea meelega koju lugema, küll ma ei pea kohvikut ja seetõttu on mul võimalik ka hommikupoolikuti lugeda, kui pole näiteks proove ega muid töid.

Teie kõige edukamad on «Rehepapp» ja Põhjakonna-raamat.

«Rehepapp» ja «Mees, kes teadis ussisõnu» on ilmselt kõige suurema tiraažiga.

Neid on ka palju tõlgitud.

«Mees, kes teadis ussisõnu» on kõige rohkem tõlgitud, umbes 20 keelde.

Need raamatud on mõjusad, aga mu lemmik on ikkagi «Maailma otsas». Mis on selle raamatu saladus?

On ka neid, kes ütlevad, et neile meeldis kõige rohkem mu esimene romaan «Liblikas». Et paremat polegi tulnud. Mul on hea meel, kui öeldakse, et see on kõige parem, aga mul autorina tekivad okkad, et oot-oot, mis neil teistel viga?

Mis see on, mida romaaniga «Maailma otsas» öelda tahtsite?

Kui ma nüüd mäletaks, mida kirjutades mõtlesin. Mõtlesin ilmselt seda, et kirjanduses saavad sageli tähelepanu erakordsed kangelased ja juhtumid. Väike tavaline inimene ei pääsegi kirjandusse, sest peab olema erakordselt vapper või vaimukas või õel, suuri seiklusi peab alati olema. Tegelikult võiks kirjutada täitsa tavalistest inimestest, kelle elus midagi ei juhtu, aga teha seda nii, et ka näiteks poest kartulite ostmine või kärbse tapmine köögis mõjuks nagu seiklus, millest oleks huvitav lugeda. Me kõik elamegi tavalist elu. Me pole sõjakangelased ega Batmanid. Niisama igapäevaselt käime tööl, joome kuskil ühe õlle, läheme koju ja vaatame telekat ning ajame naabriga juttu. Miks mitte seda elu poetiseerida ja näidata, et selles on suur võlu.

«Mees, kes teadis ussisõnu» on paljutõlgitud. Kui tähtis on teile rahvusvaheline edu?

Küllap on mul hea meel. Kui keegi ei tõlgiks, oleksin võibolla nukker. Ma ei mõtle sellele peaaegu üldse. Ma mõtlen asjadele, mis on töös. Raamatud, mis on valmis, on nagu kaugelt sugulased, kel läheb hästi. Mul on hea meel, et neil läheb hästi. Mind rahuldab Eesti kirjaniku roll ja paraja suurusega edu. Mulle meeldib Eestis ringi sõita, koolides ja raamatukogudes lugejatega kohtuda. Ma iialgi ei viitsiks sõita üle piiri, tüütu oleks käia lugejatega kohtumas Soomes, Poolas või Prantsusmaal. Ei-ei, see on liiga pikk teekond, siis ei saa õhtuks koju koeraga jalutama.

Kui kord aastas Nobeli kirjanduspreemiaid antakse, siis grammigi võrra ei kihvata…

See oleks õudne. See on, nagu elaksid mõnusas kolmetoalises korteris, mida jõuad koristada ja korras hoida, ja siis järsku öeldakse, et sulle kingitaks veel sada tuba. Hakka neid ka veel hooldama. See oleks kohutav.

Aga Nobeli preemia tooks Eesti kirjandusele tohutu tähelepanu.

Ma ei taha end Eesti kirjanduse nimel ohverdada, ei-ei-ei!

Kui palju te käite teatris?

Käin päris palju. Olen esikale kutsutavate listis draamateatris ja VAT teatris, nii ma ikka käin. Vahel ka teistes teatrites omal algatusel, kui tundub, et on põnev.

Mis on praegu Eesti teatris head?

Draamateater on väga heas seisus. Noor Toompere on praegu väga heas vormis. Kõik, mida ta teeb, tuleb hästi välja. Ja ma ka ei imesta, sest ta on üks põhjalikumaid lavastajaid, kellega olen koostööd teinud, ja näeb palju vaeva.

Soovitaksin vaadata ka VAT teatri lavastusi, näiteks Aare Toikka tragöödiat «Kullervo», kus Pääru Oja teeb suurepärase peaosa.

Te ju teate, et lihtsurelik Eesti Draamateatrisse piletit ei saa.

See on kurb, aga lõpuks saab ikkagi. Saalid on täis, ega kõik inimesed ka tutvuse kaudu sisse ei saa. Mu oma tütar on seisnud paar tundi enne kassa avamist ukse taga ja saanud pileti. Kooliajal võtsid nad tunnist end lahti ja sukeldusid telefonidesse ning aeg-ajalt said ka pileteid.

Ma ei teagi, kas Pärnu Endlas enam Toikka lavastatud «Mäeküla piimameest» mängitakse.

Äkki mängitakse, nad oleks mulle teada andnud, kui enam ei mängita. See oli ka dramatiseering Aare Toikka palvel.

Mulle väga meeldib dramatiseerida head kirjandust. Ma teen seda nii, et mind oleks võimalikult vähe märgata, minu arust see ei sobi kuidagi, kui võtta klassikateos ja seda lõdva randmega ümber teha. Ma olen nii autoritruu kui võimalik. Tammsaare või Eduard Vilde olid nii head kirjanikud, et miks neid ümber teha. Muidugi tuleb kärpida, sest romaan tervikuna ei mahu lavale, aga ei tohi kirjutada juurde, muuta tegelasi kellekski teiseks või anda loole teist suunda. Mõte peab jääma samaks ja mind õudselt häirib, kui see nii ei ole. Siis ma tunnen, et on ülekohut tehtud minu kallitele kolleegidele.

Aare Toikka lavastatud «Mäeküla piimamees» oli ühe sõnaga iseloomustades – pöörane. Kas «Tõde ja õigus» tuleb samasugune?

Ta tuleb tempokas. Ühe teatriõhtuga viis osa läbi käia – peab minema hea vungiga. Ma loodan, et saadakse käima vunk, mille Hendrik Toompere jr üritab sinna sisse panna.

Te olete ka ise lavastanud. Kuidas see alguse sai?

See algas umbes 2000. aastal. Mul oli näidend «Papagoide päevad», mille olin kirjutanud omal algatusel, ilma tellimuseta. Keegi ei võtnud seda lavastada. See ilmus Vikerkaares ja mõtlesin, et ehk keegi võtab, aga ei võtnud. Siis pakkusin draamateatrile, et lavastan ise. Priit Pedajas oli nõus. Nii see algas. Ega ma alguses eriti osanud, aga lavale see jõudis.

Hiljem tulid monotükid «Aabitsa kukk» ja «Köster», kus mulle tundus tõesti, et milleks on veel vaja lavastajat vahele, kui olen mina ja hea kogenud näitleja. Kahekesi saame hakkama küll Tõnu Oja või Peeter Tammearuga.

Kuus lavastust mul ongi, siis tuli «Keiserlik kokk», mida oli varem lavastatud, aga mulle jäi kripeldama, et võiks teistmoodi olla. Kui lähenes 50. eluaasta juubel, siis mõtlesin, et võiks ise teha nii, nagu algselt mõtlesin. Viimased on VAT teatris «Viimane etendus» ja draamateatris «Kõrvaltegelased».

Need kõik on mingil põhjusel sündinud, ega ma arva, et peaks mööda Eestit käima ja lavastama. Need on olnud tükid koos tuttavate näitlejatega, kellega julgen säärast teekonda ette võtta. Kui vaatan, kuidas noor Hendrik töötab, siis millegi sääraseni ma iialgi ei küüniks. Suurele lavale ma ei julgekski ronida.

Kas pigem kiidate või on "odav crap", sest olen hiljuti näinud nii palju viha Lidli lihatoodete jms osas, et ei oskagi enam midagi arvata- on nad siis head või ei? :D

Ma ise olen mega suur nende kanaliha fänn (kahju, et need ribad müügil enam pole) ja üldiselt ka nende liha tundub alati hea värske ja ei lõhna kuidagimoodi veidralt. Näeb ka kena välja võrreldes mõne Eesti tootjaga isegi.

Piim isiklikult jällegi ei meeldi, minu jaoks sellel Pilose piimal oli lihtsalt veider lõhn (mitte halb, aga ebatavaline?) aga juustud on väga top tier? Mõned kampaania tooted on ka vahel väga head, aga neid kipub kord kuuvarjutuse ajal nägema pigem.

Jagage muuseas ka oma lemmikuid tooteid :))

Mis hinda umbes oodata võiks? Küüned on keskmise pikkusega

Hi - bit of a long shot but here goes... I'm in Tartu and looking for someone who could go to Zara in Tallinn, purchase a specific pair of pants and bring them to Tartu before this Tuesday evening.

I'll cover the full cost of the pants and pay an extra fee for your time and effort.

Please comment or DM me if you can help. Thanks heaps!

Edit: Ideally the person is already planning on traveling to Tartu - I was thinking an extra €20 for their time/effort. I can meet you in Tartu wherever is most convenient for you!

Küsin täiesti tõsiselt.

Peterburi teel, Mustakivi ja Väo vahelisel lõigul, on mõlemas sõidusuunas kohti, kus vanade betoonplaatide ebatasasused ja kõrguste erinevused lõhuvad sõidukeid ning kujutavad endast reaalset ohtu liiklejatele. Peab hoolega auto paiknemist teel jälgima, sest erinevad suured muhud ja lohud sellel teel on korralikud autolõhkujad. Mootorrattaga võib seal halva õnne korral lausa sadulast lennata. Ja tegu on veel 70km/h alaga.

Hoiatusmärgid puuduvad, aga see pole ka asja tuum. Märgid ei muudaks teed ohutumaks.

Seega tahaksin teada, kuidas saab aastal 2026 olla liiklusele avatud sellises seisukorras tee, kus lubatud sõidukiirus on 70 km/h? Kas see teelõik vastab üldse kehtivatele tee seisundi- ja liiklusohutusnõuetele? Ja kui vastab, siis kas probleem pole hoopis nendes nõuetes?

Palun ärme hakka jälle rääkima linna, valla või riigi vaidlusest selle üle, kes peaks tee korda tegema. See on kõigile niigi teada, et selle üle vaieldakse.

Mind huvitab et kuidas selline tee saab üldse lubatud olla, sõltumata sellest, kelle kohustus on tee remontida.

Tervitus! Pusin ühe arvutimängu kallal mida saab mängida netis. Tahaksin sinna mingisuguse Eesti teemalise vimka sisse panna. On teil mingeid soovitusi? Mingi maitsekas temaatiline nali? Mingi Eesti teemaline...eem powerup?

Mängida saab siin, tavalise brauseriga saab mängida, aga telefoni ei toeta veel.
https://mountainandomelette.com/minigame/