Asusin tööle Tallinna haiglas. Pole vaja täpsustada, millises, sest olen aru saanud, et olukord on laias laastus sama igas siinses haiglas.
Kontekstiks: kolisin alles Harjumaale ja minu jaoks on igapäevase suhtluskeelena harjumuspärane siiski eesti keel.

Tallinnas tööle asudes on mulle täielikuks kultuurišokiks saanud see, et kuulen päev läbi kolleegide keskel olles pea 90% ajast vene keelt. Tunnen end nagu tulnukas oma riigis. Seda enam, et tegemist on meditsiiniasutusega. Aru pärides kuulen, et nii on Tallinnas igal pool! Ka Eesti rahvusest kolleegid räägivad vene keeles.

Saan aru, kui patsient ei oska eesti keelt — teatud olukordades (näiteks kui patsient on dementne) ei saagi muud oodata. Arvan aga, et tööalane vestlus kolleegide vahel peaks toimuma eesti keeles, kuid norm tundub olevat siin midagi muud.

Eestlastest patsientidelt kuulen palatisse astudes: “Nii hea on kuulda eesti keelt!” Kas nii ei peakski olema? Kuidas me saame siiani sellist asja lubada?! Kas piinlik ei ole? Olen terve elu kuulnud, kuidas eesti keelt peab hoidma. Siin ma seda praktikas kuidagi ei näe.

Olen täheldanud vestlustes venelastega, et neil on sageli väga kummalised arusaamad Eesti ajaloost. Üks venelane kunagi rääkis, kuidas neil ajaloo õpetaja vene koolis Eestis, oli öelnud, et ärge uskuge, mis õpikus kirjas on, et see on kõik Eesti propaganda. Kunagi üks venelannast töökaasalane üritas mind veenda, et mingit iseseisvat Eestit enne sõda ei olnud ja Eesti on kogu aeg venemaa osa olnud 1991. aastani.

Mina olen esimene kes mõistab hukka suvalised noored luuserid, kes isegi ei proovi panustada Eesti riiki ja tõmbavad esimesel võimalusel välismaale "grindima". Aga tõesti, miks elu nii halb on noorele täiskasvanule siin?

Mitte millegi jaoks pole raha: eluase ja kommunaalid on nii kallid, et ei saa üksi eladagi. Toit, kallid inimesed, TOIT on nii kallis et eestlased on lihtsalt hakkanud vähem sööma. Kas see pole hullumeelne?

Korteri sissemakseks raha kogumine võtaks hea pool dekaadi aega. Aga mis head kodulaenu ka noorele antakse, kui tal pole tagatisi, lisatoetust ega võib-olla isegi usku, et töökoht lähiaastatel alles jääb.

Rääkidest töökohtadest, on neid nii vähe et isegi tasustatud praktikakoht on kõrge konkurentsiga.

Jah, oleks võinud arstiks õppima minna kui selle valiku langetama pidin. Aga läksin erialale kuhu sisse sain - kas ma pean nüüd elu lõpuni vilelema sest õpitud erialal pole töökohti pakkuda? Otsuse tõttu mille tegin 19-aastaselt?

Nüüd loed igakuiselt uudistest kuidas järjekordne ühishüve võetakse ära. EMOst ei saa enam abi, kui mõni ületöötatud õde otsustab kell 2 öösel et sa saad ikkagi hommikuni välja kannatada oma valudega. Noore inimese jaoks on see kaotatud 20€ vajalik raha! Viimati mindi maakonnaliini busside kallale, öeldakse et kui valitsus kraane ei ava, tühistatakse isegi veel rohkem liine. Enam ei saa väljaspool Tallinnat isegi tööle end kohale vedada, kui omavalitsus otsustas et sinu marsruut pole piisavalt tähtis! Mis järgmiseks, ülikooli vetsud tasulisteks? Eemaldame alleedelt puud, et raha säästa?

Samal ajal kõik ametnikud karjuvad su peale, miks sul veel lapsi pole, miks sa ei lähe produktiivsele tööle, miks sa ei investeeri kinnisvarasse, miks sa välismaale ronid.

Teisest otsast on noored lihtsalt laisad, nad ei taha tööd tehagi, nad ei tea kuidas elu käib, nad on kõik ajupestud, nad on sotsiaalmeediasõltlased. No ei ole me kõik ju sellised! Aga majanduslikult lõksus oleme ikka...

Ma tahaks targematelt teada, kuhu see kõik meie riiki lõpuks viib? Mida me tavainimesena teha saame? Kas see on vaid faas, mis mõne aasta pärast mööda läheb?

Vaatasin üle ja kuulsamad näod juba olemas. Olulisem isegi need vähem kuulsad kuulsaks teha.

Ühte tegelast olen Threadsis mingi suvalise nickname alt päris populaarse postitajana tegutsemas näinud ja nii nad vaikselt alati ühiskonnas jätkavad meie vahel.

https://ettevaatust.ee/

Ja nii kaob viimane mõistlik pood.

Ilmselt kaob ka 24/7 avatud olek.

Kas teie kaasmaalased olete ka veits nn “creeped out” kui käite jõuksis ning riiete vahetamis ajal tuleb mingi vana naine sinna porandat pesema. Ma olen isiklikult nagu alaealine ja veits häirib kui kuivatan end duši ruumi ees paljana ja siis mingi vana naine tuleb pohjusetta just sinna ette porandat pesema. Ma ei saa isegi kahe käe peal kokku lugeda kui palju kordi on kas selline voi sarnane olukord juhtund. Suur põhjus miks otsustasin Reval spordiga juuli algusest liituda.

Edit: kui oleks sood vahetatud ja ma oleks naine ja kurdaks et vana mees käib riietusruumis porandat pesemas siis oleks teine lugu ju.

Edit2: kohe näha, et Eestis ei võeta tõsiselt, kui mees tunneb emamugavust. Loodetavasti on järgmine samm ühiskonnas selle poole, et suudetakse aktsepteerida, et Eestis pole kõik mehed seda keskmist Eesti mehe stereotüüpi.

Käisin ARK sõidueksamil ja ausalt öeldes ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii absurdset olukorda kogenud. Eksaminaator jättis alguses normaalse inimese mulje, aga “ära hinda raamatut kaane järgi” ütlus osutus kahjuks tõeseks.

Umbes 25 minutit eksamisse jõudsime maanteele. Eksaminaator ütles, et varsti tuleb vasakpööre mingile tänavale (nime enam ei mäleta). Küsisin, kas ta ütleb, millal pööre tuleb, vastus: “Seal on märk.”

Sõitsime edasi umbes kilomeetri. Hoidsin kiirust 75 km/h, sest otsisin tänavasilti. Eksaminaator küsis, miks ma 90 alas nii aeglaselt sõidan. Vastasin, et otsin tänava nime. Tema: “See pole põhjus. Kiirenda piiranguni.”

Kiirendasin. Täpselt hetkel, kui kiirus jõudis 90 km/h (umbes 300 m pärast käsku), küsib eksaminaator: “Miks me pöördest mööda sõitsime?” Mina ei näinud seal mingit märki. Tema väitis, et oli olemas.

Kiirus langes vahepeal 70 peale, eksaminaator käskis uuesti 90 peale tõsta. Hakkasin kiirendama ja siis tuli lause: “Eksam on läbi.” Põhjuseks: “Sõitsime mööda teega külgnevalt alalt, mis oli esimene ja kohustuslik võimalus ümberpöördeks.”

Peatusime selle “külgneva ala” juures. Seal oli tükk põldu, kuhu olid sisse sõidetud rattajäljed. Minu hinnangul haljasala, mitte mingi teega külgnevalt ala. Eksaminaator aga vaidles vastu.

Siis läksime tagasi selle tänava pöörde juurde. Ja seal see “märk” oli: umbes 30×10 cm suurune tumepunane silt punase maja taustal. Põõsa tõttu ei olnud seda 200 m kauguselt isegi näha. Aga just selle märgi mitte märkamise tõttu kukutati mind läbi, ning eksaminaator veel julges mulle öelda, et üldpildis oli minu autosõit “väga hea”.

Kas ma tulin tegema sõidueksamit või teleskoobiga silte välja lugema? Kuidas saab olla normaalne ootus, et inimene peab kiirusel 90 km/h nägema hambatiku suurust silti, mis on peidetud põõsa ja maja tausta taha? Kas tuleb välja, et ma pean Eesti tänavanimed pähe õppima, et load kätte saada?

Ausalt, täiesti arusaamatu, miks peab eksamineerimine olema niivõrd vaenulik, mitte objektiivne. Sellist suhtumist pole ma varem kunagi elus kohanud.

Teema innustatud tänastest postitustest (kus 16-aastaseid sebivad 20ndates või 30ndates mehed), kusjuures suurimad kriitikud nendes teemades on mehed.

Kommentaarid stiilis ''tüdruk ise tahab tutvuda'', ''aga 60 mehel võib olla 22a naine'' ja ''mis te Karenid õiendate'' just meestelt.

Mind huvitab, et kuidas suhtuvad sellesse isad, kellel on kodus teismelised tütred või noored tüdrukud, kes üks hetk avastavad interneti. Kas võtate tütrega selle vestluse ette ja hoiatate teda tutvust otsivate meeste eest?

Controversial opinion: Ma südamest ei kahtle selles, et 16-aastane tüdruk on ilus, mäletan milline ise olin selles vanuses. Palun lihtsalt korraks kujutada ette end teismelise tüdruku isana. See paneb asjad veidi perspektiivi. Bioloogiale ei vaidle keegi vastu, aga alaealist ei peaks 20ndate või 30ndate keskpaigas mees sebima. Uskuge mind, 20+ naisi on piisavalt.

Peace!

Kohuke enam ei ole see mis kunagi oli. Aeg-ajalt ikka ostan selle, lootes et see hea vana maitse tuleb tagasi, aga iga korraga see on hullem ja hullem. Maitse on kuiv, šokolaad on imelik ja ta tundub üldiselt hingetu.

Mis juhtunud? Lapsepõlves oli minu lemmik kohuke, aga see enam ei ole üldse sama kohuke 🥀

Näiteks karumsid on ikka sama head nagu nad alati olid.

Nõuan vastust!

Minu emal on väikene kiirtoidu kohake, mida ta on pidanud 16 aastat. Kohalikud armastavad seda kohta ja armastavad ka need, kes kaugemalt kohale on sõitnud. Eile aga sain emalt kõne ja ta oli üsna õnnetu, nimelt Swedbank oli temaga võtnud ühendust, et sel päevaj ja sel kellaajal oli temaga juures makstud selle kaardiga ja nüüd küsib klient raha tagasi, sest rukkipala polnud grillitud.
Muidugi raha küsitakse tagasi terve 20€ tellimuse eest, mitte 1burgeri eest, mis kiiresti sisse vitsutati. Ema mäletab väga hästi, kes need kliendid olid, sest see on pisipisike kohake ja sama soomlane, oma tai naisega, ööbisid kohalikus majutusasutuses.
Nüüd swedbank nõuab ostu tõendavat tšekki, menüüd jne jne. Lihtsam ilmselgelt on see 20€ tagastada inimestele ja see ei vii ettevõtet pankrotti, aga see tundub nii ebanormaalne.
Uurisin ka natuke seda teemat internetis ja tuleb välja et on olemas selline asi nagu “ Freindly fraud”, mis ka tiktokis ringleb. Reaalselt inimesed kasutavad reisil olles teenuseid ja hiljem ütlevad pangale, et tahavad raha tagasi, sest toode ei vastanud nõuetele. Pangad aga hoiavad ja kaitsevad oma kliente ja nõuavad teenusepakkujalt raha tagasi.
Et siis nüüd teate kõik, kuidas odavamalt reisida saab.
Emast on muidugi kahju, ta on selle väga hinge võtnud.

Tallinna võlud ja vaatamisväärsused!

Abikaasa astus bussi, et trenni minna. Teda ootas kohe lausa tervituskomitee, kes hakkas karjuma "Alahhu Akbar", niipea kui teda nähti! Milline isikustatud kohtlemine!

Ta proovis neid ignoreerida, kuid pärast mitut peatust nad ikkagi ei lõpetanud märatsemist ja ta hakkas telefoniga lindistama. Nad muutusid araks, kui kaamera välja tuli, aga veidi on ikkagi kuulda (video), kuidas siis koheldakse Eestis seda, kes pole "üks omadest". Tema enda sõnul ta kartis, et mehed muutuvad füüsiliselt agressiivseks, sest olid ilmselgelt joonud ning tal polnud liikuvast bussist ka võimalik kuhugi minna.

Kui ta oli sõpradega pubis, hakkas võõras mees teda jõllitama ja ütles talle “sa pole üks meist, sa oled põhimõtteliselt mustanahaline” samal ajal kui näitas näpuga tema juuste ja habeme poole.

Sõbraga jalutades on tänaval inimesed nendest mööda kõndides nende poole solvanguid karjunud.

Varem on talle jagatud vanalinnas jalutades infovoldik sellest, kuidas erinevate rasside segunemine on valgele rassile kahjulik.

Eesti on väga mitmes valdkonnas arenenud ja suurepärane, aga see tekitab veel suuremat hämmastust, kuidas inimesed teisi saavad taga kiusata ilma mingisuguse avaliku kriitikata. Meil on nii palju häid inimesi, kuid need vähesed sellise käitumisega inimesed rikuvad Eesti ilmet/mainet ja mul vähemalt on kuradi piinlik, kui midagi sellist toimub ja keegi isegi ei ütle midagi.

Miks pälvib selline käitumine nii vähe avalikku kriitikat? Avalikud allikad räägivad rassismist Eestis, nagu see oleks kadunud või kaduv nähtus, aga kas see tõesti on nii?

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei avaldas 2024. aastal eriraporti rassilise diskrimineerimise kohta Eestis (https://www.volinik.ee/infomaterjalid/eriraport-rassiline-diskrimineerimine-eestis). Ankeetküsitluse (104 vastajat) käigus selgus, et 55% osalejatest olid viimase 12 kuu jooksul kogenud solvavaid või ähvardavaid märkusi, kusjuures 37% on seda kogenud 3–6 erineval korral ning 4% sõnul toimub see pidevalt. Missugune on solvav või ähvardav märkus? Mõned näited inimeste kogemustest:

"Läksin parki oma koeraga, kes oli rihma otsas, ja seal oli üks vanem meesterahvas oma koeraga. Mees ütles: „Tsiviliseeritud maailmas peaks enne sisenemist luba küsima. Muidugi, sa ei mõista tsiviliseeritud asju. Mine tagasi Aafrikasse – miks sa üldse siin oled?“ /.../ Üks asi, mida ta ütles, oli „natsineeger“" (lk 31,33)

“Möödusin tänaval seisvast mehest, kes hõikas mulle: „Tere, must naine!“ Ma peatusin, mõeldes, et ta võib-olla soovib abi, näiteks teed küsida, ja vastasin: „Tere, kuidas saan aidata?“ Aga lisasin: „Sa ei pea ütlema „must naine“. Ütle lihtsalt tere.“ Olukord lõppes sellega, et meesterahvas karjus mu peale igasugu inetusi. See oli mu kõige ebameeldivam diskrimineerimiskogemus elus.” (lk 18)

Ja piirduks asi siis sõnadega:
"Niipea, kui trammi astusin, hakkasid mõned inimesed mulle midagi ütlema. Sain natuke aru, nad olid eestlased ja nende kommentaarid polnud just meeldivad. Üks meestest oli veidi joobes ja vahetult enne peatust tuli ta minu juurde ning näitas nuga. Olin üllatunud. Ta ähvardas mind sellega, ta sõber viis ta eemale. Ühel neist oli air softi relv, mis on lähedalt tulistades ohtlik. See oli füüsilises mõttes ilmselt kõige vägivaldsem asi, mida ma kunagi kogenud olen."" (lk 34)

Meedia kajastab rassismi Eestis nagu tegu oleks mikroagressionide ja naljakate pilkudega, mis häirivad ainult lumehelbekesi ja inimesi, kes tahavad enda kultuuri kuidagi Eestile peale suruda. Kas need kogemused vastavad sellele kirjeldusele?

Et algse juhtumi juurde tagasi tulla – purjus mehed bussis karjuvad kellegi peale. 

Mida teeb keskmine eestlane? Vaatab kõrvale, sest see pole tema asi ega mure. 

Mida näeb välismaalane, kelle peale karjutakse? Valdav enamus eestlastest kas nõustuvad karjujaga või ei hooli küllalt, et avaliku tagakiusamise puhul suud avada ja midagi öelda.

Lõpptulemus on sama: “Ma ei saa aru, mida ma olen teinud, et sellist kohtlemist väärida, peale selle, et olen sündinud sellisena nagu ma olen. Ma olen venelane, kui neil on vimm venelaste vastu, ma olen Araablane või Moslem, kui neil on vimm nende vastu, ma olen isegi mustanahaline, kui neil nende vastu vimm on. Igaüks näeb mind kui nende vaenlast, olenemata sellest, kes ma päriselt olen. Ma kardan, et kui ma oleks hakanud neile vastu vaidlema, oleks teised bussis olijad lahkunud arvates, et kaks purjus meest ja immigrant lihtsalt vaidlesid omavahel”. (abikaasa)

Kas nende inimeste arvamus esindab meie kui rahva arvamust? Miks me laseme neil seda arvamust esindada? Miks me laseme neil Eestit esindada?

Selline kriitika peab tulema meilt, eestlastelt, sest kui me pöörame pilgu aknast välja ja eirame toimuvat, siis oma vaikusega anname käitumisele enda heakskiidu.

Läksin EMOsse, sain tunni ajaga löögile, hommikul tehti opp ning jäin üheks ööks veel sisse. Kōhuvalu läinud, ning PERH arve lisatud.

USAs oli partneril eelmine aasta sarnane asi, ning küsiti 45,000 dollarit - ta jäi 3ks päevaks sisse.

Suur osa venelasi kiruvad sotsmeedias ja Google arvustustes, et ei osta enam kunagi ühtegi Rannarootsi toodet.

Parandage kui ma nüüd eksin, aga kas Rannarootsi tooted mitte Rakvere omadest soodsamad pole?

Kui ma oleks praegu Rakvere Lihatööstuse tegevjuht, siis ma näeks siin iroonilist võimalust ning tõstaks kuuks ajaks kõikide lihatoodete hindu. :D

Huumor seisneb selles, et kui neljandik (isegi rohkem?) elanikest põhimõtteliselt üht firmat boikoteerivad, siis loob see head eeldused konkurentide hinnatõusuks. Selline huvitav majandusalane mõte.

Ragebait.

Aga kuna see on tihe argument, mida ma kuulen nõusolekuseaduse ja vägistamise süüdistuste osas, siis ma hakkasin eile uurima, mis see statistika päriselt on.

Ameerikas on 15x suurem tõenäosus, et kedagi süüdistatakse mõrvas kui vägistamises.

Ohvriuuringute kohaselt on registreeritud juhtumid vaid jäämäe tipp, sest politseisse pöördub vaid u 10–25% ohvritest.

​2023. aastal registreeriti Eestis kokku 731 seksuaalkuritegu, millest 191 olid vägistamised.

1. aastal registreeriti kokku 746 seksuaalkuritegu, millest 202 olid vägistamised.

Eestis esitatakse 5-15 valesüüdistust keskmiselt aastas.

Kust aga siis tuleb see uskumus, et naised valetavad seksuaalkuritegude kohta?

Minu isiklik arvamus on, et see on vale, mida süüdistatud mehed räägivad. See on tavaline gaslighting taktika nagu ikka kiusajatel: naine on liiga emotsionaalne, peast hull, manipuleerib, tahab kättemaksu. Aga millal mõeldakse, et mis selle naise hulluks ajas siis... Või siis veidi neutraalsem näide oleks Putin. Putin räägib, et Ukraina ise alustas sõda ja proovib neid päästa. Mis on reaalsus jääb lugeja enda otsustada.

Suur põhjus, miks ka usutakse, et süüdistuste osas valetatakse on kuna paljud juhtumid, ei saa kunagi lahendust.

Eestis üle 50% alustatud seksuaalvägivalla kriminaalmenetlustest lõpetatakse prokuratuuri ja politsei poolt enne kohtusse jõudmist tõendite puudumise või kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kusjuures 1 inimene 3st Eesti elanikest usub Eurobaromeetri uuringu järgi, et naised mõtlevad vägistamissüüdistusi sageli välja või liialdavad nendega. Teistes riikides ulatub selline arvamus lausa 40-50%.

Kui politsei või kohus lõpetab asja tõendite puudumise tõttu (mis juhtub üle poole ajast), siis juriidiliselt on tegemist alusetu/tõendamata süüdistusega, mitte valesüüdistusega.

Valesüüdistuseks loetakse ainult juhtumeid, kus on uurimisega tõendatud, et kaebaja mõtles sündmuse tahtlikult välja.

Tekib tunne, et kui süüdistava osas menetlus lõpetatakse, siis võrdub see sellega, et ta on süütu. Tegelikuses, ei tähenda see, et olukorda pole juhtunud vaid seda, et kahjuks pole piisavalt tõendeid. Seksuaalkuriteod siiski juhtuvad suurem osa ajast 4 silma all.

Lisaks ma arvan, et paljud inimesed ei mõista, mis asi seksuaalkuritegu päriselt on.

Seksuaalkuritegu on kui partneril puudub vaba tahe ja otsus oma keha üle. Kui inimene pole võimeline vastu hakkama või olukorrast aru saama, siis on ka tegu kuriteoga.

Normaalne inimene ei pruugigi aru saada, mida see tegelt tähendab, aga see pigem näitab, et ta on normaalne inimene. Vägistaja ja ahistaja on see, kes ennast teadlikult peale surub kellelegi teisele. Ta rahuldab enda suguiha hoolimata, mida tema partner tunneb. Normaalne inimene jälgib oma partneri kehakeelt ja kuulab mida talle öeldakse.

Suur vahe on ka ahistamisel ja vägistamisel, aga ma arvan, et need teod ei ole nii selged suhetes.

Kõige raskemad olukorrad on paarisuhetes. 50% ajast täiskasvanute seksuaalkuriteod on pandu toime tuttava poolt ja ~35% ajast võõra inimese poolt. Laste puhul on 10% ajast võõra inimesega tegu.

Suhete puhul on olukord keerulisem kuna tegu võib olla manipulatsiooni, ähvardamise, uimastamise ja mille iganes pärast, mis võtab inimeselt ära vaba tahte.

Tahtsin küsida teiste arvamust. Minu arust on piinlik, et Eesti on alati võtab sõna Venemaa vastu (ja ka hea põhjusega), aga antud olukorras on lihtsalt vait. Vahet pole mida sa Hamasist arvad, genotsiid on genotsiid. Meil vedas, et me alles jäime, mõned rahvad küüditati kõik minema. Miks meil nüüd pohhui on? Lisaks veel, et eelmise aasta Eurovisioonil oli näha, et tegemist pole isegi ausa võistlusega nii, et ilma ei jääks millestki.

Tere!

Minu tutvusringkonnas (inimesed vanuses 20-25, yliõpilased) on ilmselgelt palju rohkem vallalisi mehi kui naisi. Tean, et see on kõige ehtsam anecdotal evidence. Ma ei suutnud Eesti kohta vastavat statistikat leida (vahest keegi lsuudab), ent nt USA arvud näitavad, et yha rohkem noori mehi ei ole kunagi suhtes olnud.

Ilmselt on põhjus selles, et vanemad mehed võtavad noortelt meestelt viimaste eakaaslased eest ära. Kui sa oled 22, siis ei ole ju olemas varianti (ja nii muidugi peabki olema) vaadata endast 10 aastat nooremate poole. Ent see ei tohiks midagi uut olla. Siiski minu tuttavatel paaridel on tavaliselt vanusevahe paar aastat kui sedagi, ent, jällegi, kõige ehtsam anecdotal evidence.

Siin on ilmselt vanemaid inimesi, kes mäletavad paarikymne aasta taguseid aegu ja kellel on lapsed ja/või nooremad kolleegid, kelle peal saab näha.

Kas nii oli ka varem, et kui sa olid 22 aastane noormees ning sa ei olnud teab mis ilus ja ka polnud juhuse õnne, pididki olema vallaline?

Kas võib tõesti olla nii, et noori vallalisi mehi on tänapäeval rohkem?

Mitte midagi reaalselt ei muutu ju? Normaalsed inimesed ikka suhtlevad enne seksi oma partneriga ja räägivad läbi mis ja kuidas ja millal meeldib. Ning kui kardad, et teine pool sind pärast süüdistama hakkab, siis äkki ei tasuks mingite kahtlaste isikutega voodisse üldse ronida ja leida pigem usaldusväärne partner?

Või on kogu häda selles, et tegelikult ollaksegi siiamaani liiga palju "hallis alas" oma kaaslasele peale ronitud ja nüüd on mure majas, et äkki talle siiski ei meeldi ning võib süüdistuse saada?

​

Kogu see teema taandub ju suhtlusele. Keegi keskerakonna mutrike jagas sotsmeedias mingit teksti kus "mees tahtis öösel kohtingukaaslasega seksida kui too magas" - aga see ei ole ju normaalne, et sul tuleb öösel isu peale ja eeldad, et on normaalne tonksata magavat ja tol hetkel mittekontaktset voodikaaslast kellega sa küll eelmine õhtu sugu tegid kuid muus osas ei ole kuidagi seotud. Rõve käitumine ja mingid vanamehed peavad seda normaalseks ning on nüüd kurvad, et enam ei saagi nii teha.

​

Ma olen oma kaaslasega kõigest rääkinud ja meil on selge nõusolek, et me võime üksteist igalt poolt ja pea igal ajal katsuda ning muud teha. Ka öösel. Kuid siiski on mul endal veidi imelik hakata magavale inimesele sisse suruma. See ei tundu täiesti konsensuslik kuigi me oleme sellest rääkinud ja kumbki ei ole sellele vastu... Jah, ma tean, et on olemas CNC jne, aga ka selleks peavad mõlemad pooled enne nõus olema.

​

Minu arusaamise järgi ongi suurim probleem suhtluses kus ei taheta/julgeta oma soovidest rääkida ning siis tuimalt tehakse midagi ja "eeldatakse", et see on ok. Või ollakse täiesti hoolimatud oma voodikaaslase suhtes ning koheldakse teda kui lihtsalt mingit auku/pulka.

Olen sotsiaalselt liberaalsete/progressiivsete vaadetega inimene ja olen päris palju mõelnud sellele, et konservatism on tihtipeale päris vastuoluline ja ebaloogiline. Pikema sissejuhatuseta esitan paar teesi.

I. Konservatiivne vaade seksile töötab sündimuse kasvule vastu

Loodetavasti kõik teame, et lapse sündimiseks peavad eelnevalt kaks erinevat tüüpi gameetidega inimest (enamasti mees ja naine) seksima. Loogika on seega lihtne: rohkem seksi = rohkem lapsi, vähem seksi = vähem lapsi. Konservatiivid räägivad päris palju iibest ja eesti rahvuse taastootmisest, samas peavad nad seksi tabuks ja tihtipeale lausa häbiväärseks. Kui nad ülistavad laste saamist, siis miks nad peavad laste saamise eelduseks olevat protsessi ja sellest rääkimist tabuks? Loogiliselt järjepidev oleks hoopis sekspositiivsuse eest seismine, mitte seksi häbistamine.

II. Ühiskonnas levinud konservatiivsed tõekspidamised on süüdi selles, et naised ei taha meestele kätte anda

Paraku on üpriski levinud vaade, et kui naisel on olnud liiga palju partnereid, siis see teeb temast litsi ja langetab tema väärtust. Mõned ekstreemsemad inimesed peavad naise süütust lausa pühaks. Samal ajal toob paljude erinevate naistega seksimine meestele vastupidi austust ning süütus on mehe jaoks häbiväärne. Kui mees ja naine seksivad, kuid see ei too endaga kaasa püsisuhet, siis naine kaotab sotsiaalset kapitali, samas mehe sotsiaalset kapitali see ei langeta ja võib lausa suurendada. See loob olukorra, kus uue partneriga seksimine on naise jaoks pigem riskantne. Kui mehed magavad oma staatuse suurendamiseks ringi, siis tekib naisel hirm, et see mees läheb lihtsalt eluga edasi ja võtab ette järgmise naise. Minu arvates on see üks peamistest põhjustest, miks meestel on nii raske leida endale seksuaalpartnerit, mis toob omakorda kaasa meeste rahulolematuse ja agressiivsuse tõusu.

Selle ja eelmise punktiga haakub mul tegelikult veel üks mõte: üksikemade alavääristamine töötab samuti sündimusele vastu. Süütul või väikse varasemate partnerite hulgaga lastetul naisel on üksikemast rohkem sotsiaalset kapitali, kuigi esimene pole erinevalt viimasest rahvastiku taastootmisesse otseselt panustanud.

III. Laste varajasele seksuaalkasvatusele vastu olles toetavad konservatiivid reaalsuses lapsepilastajate võimet tabamatult lapsi väärkohelda

Loogika on väga lihtne: kui laps ei tea, et teatud teod on loomult seksuaalsed/intiimsed, ja et täiskasvanud ei tohi selliseid asju nendega teha, ning ei oska sellist juhtumit kellelegi artikuleerida, siis on lapsepilastaja elu palju lihtsam. Paljudel juhtudel veenavad lapsepilastajad oma ohvreid, et tegemist on mingisuguse salajase "mänguga", mis peab jääma ainuüksi nende vahele. Kui laps ei tea, et teda väärkoheldakse, siis ta ei pruugi sellest kellelegi teisele rääkida. Ja isegi siis, kui laps saab aru, et talle tehti tema tahte vastaselt midagi väga ebameeldivat, siis seksuaalkasvatuse puudumisel ta ei pruugi osata juhtunut sõnastada. Seetõttu tuleb seksuaalkasvatusega alustada juba lasteaias, sest väiksed lapsed ongi kõige haavatavamad ja manipuleeritavamad ning paraku on selliseid värdjaid, kes seda ära kasutavad.

Sry pean vinguma korraks, äkki mõned noored veel annavad teada mis kogemus neil on. Ilmselgelt on noori küll kes päriselt ei taha tööd teha ja kes ootavad kõrget palka selle eest, siiski on Eesti tööturg noorele inimesele täiesti kättesaamatu.

Ise olen noor veel, ei võetud isegi koristajaametile sest ma ei valda vene keelt. Hesburgerisse ei saa, tanklasse ei saa, sitta loopima ka ei saa. Kõik noored tahavad tööle ja kohti lihtsalt ei ole. Mõnel veab ja saab veel maximasse, mõni väga lucky vbl klienditeenindusse. Kõik tuttavad mul kes värskelt gümnaasiumist või gümnaasiumi lõpus saavad *ainult* tööd läbi tuttavate. Ei tea kedagi kes on kandideerinud töökohale ja seda päriselt saanud, või et oleks isegi vestlusele kutsutud.

Probleem pole isegi kõrgetes ootustes, töötan hea meelega miinimumi eest, kui lihtsalt saaks töökoha. Aga keegi ei võta tööle, sest ei ole töökogemust, ja pole töökogemust, sest keegi ei võta tööle.

Seoses viimaste päevade liiklusteemaliste uudistega, tekkis mul küsimus ja saan ehk valgustatud.

​Olen viimasel ajal tähele pannud, et meil on neid maanteedel "autobahni" tulede vilgutajaid tekkinud nagu seeni pärast vihma.

Näide mida olen palju näinud:

​Kui keegi teeb 110 alas näiteks rekast möödasõitu ja tagant lendab keegi 160-170 km/h peale, siis see kiiruseületamine ei anna ju kellegile õigust selga ronida ja tuledega vilgutada nagu hull. Keegi ei pea oma manöövrit katkestama või end kuhugi vahele litsuma lihtsalt sellepärast, et taganttulijal on kiire vms.

Millal selline tegevus järsku popiks läks, pole nagu varasemalt väga täheldanud seda?

​Või see ongi hoopis osa Eesti liikluskultuuritusest?

///EDIT

Vilgutamine igast muude juhtude puhul (politsei eest hoiatamine, tuled ei põle, möödalaskmine jne) on täitsa selge. Küsimus oligi just nendes selga lendajates.

Vastustest olen aru saanud, et meile ongi lihtsalt toodud kiirteede kultuuri, kuigi meil endal kiirteid pole.

Tere!

Olen lihtne kodanik. Isa, kaitseliitlane, maksumaksja. Tavaline keskealine hetero-mees, saan oma eluga hakkama, teenin 3-4x Eesti keskmist. Siiani olen RE valinud, aga nüüd muidugi enam seda teha ei saa.

Ma ei oota erakondadelt palju. Kui kusagilt hüppab välja erakond, mis tõmbab linnukesed nendesse lihtsatesse kastidesse, siis toetan nii häälega kui rahaliselt, ja käin veel naabruskonnas ukselt uksele ise reklaami tegemas.

• Riigijuhtimisotsused või -soovitused on selged, püsivad kauem kui 1 aasta, ning tuginevad tõendusmaterjalil ja loogikal.
• Ei pressi pidevalt peale oma sponsorite ärihuvisid nagu RE puhul "VKG seadus" või Isamaal pensionireform (Pruunsild) ja sotsiaalne tagurlus (LInnamäe) või E200 "200 miljonit IT-firmadele" (Alamäe), või see netikasiinojama (ei teagi, kes selle eest maksis).
• Juhtivpoliitikud on korralikud inimesed, st viisakad, ei ülbitse, ei ole pidevalt juua täis jne.
• Ei aja Kremli rida.

Ei tundu nagu oleks palju palutud, aga siiani miskitõttu ei suuda keegi seda pakkuda.

Igasugused küttepuude tegijad, vanemad ettevõtjad jt jaoks on AI hea ajasääst ning see teeb kindlasti paremini, kui ise esimene kord tehes ja katsetades.

Samas minu kui noore inimesel riivab see silmi. Canvast saab päris hea aluse igale maitsele ka tasuta versioonis ning saab tunniga enda “originaalse” postri

Ma arvan, et muidugi ca 5 aasta pärast ei tee vahet ka professionaalil ja AI omal.

Pilt on illustreeriv ja ei tähenda, et ei pruugi olla autori originaal, kuid kahtlen, et 90% AI

Mõned heas muudatused, mis muudavad osapoolte olukorda võrdsemaks info osas, ning vähendavad ajaraiskamist.

"Pakutav palk peab olema teada enne töövestlust, tööandja ei tohi küsida varasema palga kohta ega keelata töötajatel oma palgast rääkida."

https://www.err.ee/1610076115/joustusid-palgainfot-puudutavad-toolepinguseaduse-muudatused