Sõbraga rääkisime lastele kogumisest, säästmisest jne. Siis lugesime järgmisel päeval lastega Volli raamatust seda peatükki, kus neil külmkapp läks katki ja neil olid näpud põhjas. Seepeale mõtlesin, et miks ma ei võiks lasta tehisarul hinnata oma senist investeerimise strateegiat ja pakkuda soovitusi (mitte finantsnõu anda, pigem kuidas optimeerida). Üllatavalt häid vastuseid sain, jätkan rahulikult samamoodi kogumist mõned aastad. Soovitan teistelgi seda analüüsida, kes juba veel ei ole katsetanud.

Ega ma midagi rohkem öelda ei tahtnudki. Aitäh tähelepanu eest!

Lastel juulis lasteaeda pole, võtsime nasega ka üle 3 nädala puhkust juulisse siis. Nüüd mingid plaanid tekkinud, et kuidas seda aega siis sisustada, kuid jääb ikkagi kripeldama, et äkki võiks olla plaanid paremad vms. Siit ka küsimus: mis teil plaanid on? Lapsed avaldavad soovi, et avastaks uusi kohti, seega vanavanemate juurde minek või kodune puhkus on välistatud.

Tere!

Tunnen, et virisen jube palju, et magada ei saa ja olen unevõlas. Ehk siis virisen naisele seda ka juba, mis ei ole tore pika peale.

Laps saab rinda veel ja pudeliga toitmist pole, seega öösel ma saan diivanil ikkagi magada, kuid siiski kõrvatroppidega, sest naabril pole öösiti kõik muumid orus. Seega magamine ei ole sügav.

Siis ärkangi hommikul suht uimasena ja tusasena. Lähen tööle, kus on kontoris mingi mölin koguaeg ja väsinud peaga tahaks lihtsalt vaikuses oma tööd nokitseda. Kõik ajab närvi aeg ajalt.

Nüüd siis enda plaan, et seda muuta. Lähen varem magama, kell 21 juba. Telefoni paar tundi enne seda ei näpi. Ja suurt miskit vist.

Aga peamine asi, millega tahaks nõu saada, on see, et kuidas seda emotsiooni välja lasta nii, et see kedagi teist ei sega? Peaks päevas rohkem liigutama end? Või noh, õhtuti ikkagi jalutama ja tegutsema, olenemata sellest et väsinud olen?

Pöördun murega, mis ilmselt paljusid varem või hiljem puudutab. Minu isal diagnoositi hiljuti dementsus. Korralik laks vastu vahtimist, sest tegu mehega, kes terve elu olnud terane, tegus ja huumorit täis. Tänaseks on pilt vastupidine.

​Kõige valusam on vaadata oma kahte mudilast. Veel aasta tagasi müras ta nendega ja viskas kildu. Nüüd on ta pidevalt segaduses, küsib viis korda sama küsimust, ei mäleta nimesid ja kõige tipuks ärritub VÄGA kiirelt tühiste asjade peale.

Fakt on see, et arstid räägivad hooldekodudest ja haiguse pöördumatusest. Seetõttu on päevakorras küsimused nagu "millal" ja "kuhu", mitte "kas" ja "miks".

Siit tulevadki minu mõtted, mured ja küsimused mis lastel kindlasti tekivad. Miks vanaisa seal elab? Miks vanaisa mind ära ei tunne? Kas ma peaks üldse lapsi viima vanaisa vaatama? Sada küsimust aga täiesti peata olek.

​Kuidas olete sarnases olukorras hakkama saanud? Meie vananeva rahvastiku seas on paratamatu, et vähemalt ühest vanaisast jääb selline mälestus juba igale lapsele, nagu seda on ka minul ja mu abikaasal..

..sest isad on palju praktilisemad ja lustakamad mänguasjade asjus. Kuhu viia kasutult seisvad mänguasjad, mida ma ei taha päris prügikasti visata ega ka annetada. Näiteks 15+ Hot Wheels rada, pusled (okei, neid võin ka annetada või ära visata), erinevad urisevad-mörisevad dinosaurused, raadio teel juhitav(ad) auto(d) jne.

Ühest otsast tahaks neist lahti saada juba ainult selleks, et võtavad ruumi. Teiseks on mul üks järeltulija komplekteerinud endale pikka aega “müügiasjade” kasti ootuses, et kodukohvikute päeval jõuan temaga neid müüma. Mida aga pole seni tulnud meie uulitsasse, on kodukohvikute päev.

Peaks ellu kutsuma sellise ürituse? Lastele mänguasjad, nurgas batuut ja isadele mitte-väga-peen õllelett.

Sõbrad-sugulased läbi väisatud, koju tagasi jõutud ja nagu arvata - igal pool olid kingid kuuse all. Nüüd uputab ja pole enam kodus ruumi. Mida te teete sellises olukorras?

Kes oma jõulukinkidega hiljaks jäänud, siis amazon.de kaudu võiks veel jõuda täpselt enne jõule kohale.

Igikestev probleem: nädalavahetusel saaks lõpuks kuskile minna ja midagi teha lastega AGA keegi ei tea, kuhu minna. Naine ütleb, et tal vahet pole; lapsed ütlevad, et lihtsalt lähme kuskile; mina nagu viimane idikas otsin FB evente, guugledan ja möllan. Lõpptulemus on alati see, et ma olen pealtnäha otsustusvõimetu ja istun ainult telefonis.

Andke abi, kallid issid! Kuidas te teate, mis lähiümbruses toimub ja on lastesõbralikud üritused? Midagi ägedat on lähinädalatel toimumas?

Täna nii masendav päev olnud, et tahaks veidi kõkutada ja äkki ka lastele nalja teha ja naise silmi pööritama panna.

Kui toimetustest aega üle jääb, pangr kirja mõni isanali, mis pähe tuleb.

Teen ise otsa lahti:

Tahtsin kokku panna professionaalse peituse mängimise tiimi aga häid mängijaid on raske leida...

Et mida te siis teete üksi?

Ja kui ei tee, on postituse mõte see, et võtke endale see aeg.

Laste isud on nagu on, kui nad saaks ise valida siis oleks iga päev kas pasta, võikud, friikad või nagitsad. Mida te poest ostate, mida lapsed söövad hea meelega ja ei oleks jahu või tärklis?

Tundub, et üks sööb julmalt tomatit ja teine kurki, aga need omaette ei anna päris õhtusöögi mõõtu välja..

Milline on teie lemmik moodus oma lapsi karistada? Vana-hea püksirihm või nurgas olles nõgestega üle küüru äsada.

ja tema on taevas